Ausalt ja päriselt
Need ei ole kirjad klientidelt.
Ei ole ilustatud tagasiside.
Need on hetked minu elust – siirad vestlused, vaiksed küsimused, mõtted, mis on tulnud just siis, kui elu on lahti rullunud.
Mõni päev on olnud kerge, teine päev kandes endas vaikset raskust.
Mõni neist tekstidest on sündinud otse südamest, mõni nutu vahelt, mõni naeratusest.
Need on “teeäärsed vestlused” – hetked, kus istusin ja hingasin. Mõtlesin. Ja vahel… kirjutasin.
Siia kirjutan ma ausalt. Mitte valmis inimesena, vaid inimesena teekonnal.
Võib-olla leiad Sa siit midagi, mis sosistab ka Sulle:
“Ma mõistan.”
Südamega,
teekonnal Katre-Maarja
Kui sa tuled...
Mõni päev ma ei jaksanud isegi sokke jalga tõmmata.
Avasin arvuti ja mõtlesin… kellele ma peaksin kirjutama, kui isegi iseendast aru ei saa?
Ja siis kirjutasin. Vaikselt. Murdunult. Mõnikord ainult ühe lause. Mõnikord nutuga. Mõnikord pikemalt, üle ääre.
See ei olnud kiri psühholoogile. See ei olnud kiri Jumalale. See oli lihtsalt hüüe, et keegi kusagil… võiks kuulata.
Avasin arvuti ja mõtlesin… kellele ma peaksin kirjutama, kui isegi iseendast aru ei saa?
Ja siis kirjutasin. Vaikselt. Murdunult. Mõnikord ainult ühe lause. Mõnikord nutuga. Mõnikord pikemalt, üle ääre.
See ei olnud kiri psühholoogile. See ei olnud kiri Jumalale. See oli lihtsalt hüüe, et keegi kusagil… võiks kuulata.
Mõned mõtted
Need on killud vestlustest –
nendest vestlustest, mida peetakse vaikselt. Südamest.
Mõnikord sügavas väsimuses,
mõnikord väikese lootusevalgusega hinges.
nendest vestlustest, mida peetakse vaikselt. Südamest.
Mõnikord sügavas väsimuses,
mõnikord väikese lootusevalgusega hinges.