Kui sa tuled...
Mõni päev ma ei jaksanud isegi sokke jalga tõmmata.
Avasin arvuti ja mõtlesin… kellele ma peaksin kirjutama, kui isegi iseendast aru ei saa?
Ja siis kirjutasin. Vaikselt. Murdunult. Mõnikord ainult ühe lause. Mõnikord nutuga. Mõnikord pikemalt, üle ääre.
See ei olnud kiri psühholoogile. See ei olnud kiri Jumalale. See oli lihtsalt hüüe, et keegi kusagil… võiks kuulata.
Avasin arvuti ja mõtlesin… kellele ma peaksin kirjutama, kui isegi iseendast aru ei saa?
Ja siis kirjutasin. Vaikselt. Murdunult. Mõnikord ainult ühe lause. Mõnikord nutuga. Mõnikord pikemalt, üle ääre.
See ei olnud kiri psühholoogile. See ei olnud kiri Jumalale. See oli lihtsalt hüüe, et keegi kusagil… võiks kuulata.
Tuli aeg, mil ma tundsin, et ma ei pea valmis olema, et rääkida.
Ma ei pea teadma, kuidas öelda.
Ma ei pea teadma, kelleks ma tahan saada.
Ainus, mida ma vajasin, oli võimalus olla vahepeatuses – kus keegi ei küsi mult kohe “aga mida sa nüüd tegema hakkad?”.
Kord kirjutasin:
“Ma tahaksin olla keegi, kes lihtsalt paneb käe õlale ja ütleb – ma saan aru. Sest mitte keegi ei öelnud mulle seda.”
Võib-olla see ongi põhjus, miks ma seda kohta loon.
Seda kohta, mida mina otsisin, aga ei leidnud.
Seda ruumi, kus inimene ei pea kohe olema tubli ega terve. Või kiire. Või selge.
Mõnikord olen ma olnud lihtsalt üks naine, kes kirjutab keset vaikust,
ja mõnikord… olen ma juba pisut rohkem –
see, kes saab aidata,
kui Sa tuled.